Eelarvete koostamiseks on mitu peamist lähenemisviisi:

1) eelarved juhtimise teemale:

A) rahaline (rahavoogude eelarved – BDDS);

b) majanduslik(tulude ja kulude eelarved - BDR);

V) loomulik(mitterahalised kulude eelarved – NSB);

2) eelarved kasutatud mõõtühikute järgi:

A) kulu:

- tegelik kulu- kajastama üht või teist väärtust rahaühikutes, kajastamata raha või rahavoogusid kui selliseid ( BDR ja eelarve bilansis);

- rahaline (BDDS);

b) mitterahaline kulu(lõpetamata tööde eelarve saldod perioodi alguses ja lõpus);

3) eelarved taseme järgi:

A) operatsiooniruumid (Keskföderaalringkonnas);

b) funktsionaalne (erinevates tegevusvaldkondades);

V) lõplik (ettevõtte kui terviku jaoks).

Tegevuseelarve– eelarve, mis kirjeldab teatud rahalist vastutust kandva ettevõtte eraldiseisva allüksuse äritegevust; sisuliselt on tegevuseelarve igale kesksele finantsasutusele volituste ja vastutuse delegeerimise vahend sellega seotud finantsnäitajate osas. Iga CFD vastab AINULT ÜHELE tegevuseelarvele st ettevõtte tegevuseelarvete koguarv on alati võrdne selles moodustatud kesksete finantspiirkondade arvuga.

Funktsionaalne eelarve on eelarve, mille eesmärk on määrata kindlaks ressursivajadused erinevatele tegevusvaldkondadele:

- müük(müügieelarve);

- hanked(eelarve tooraine ostmiseks);

- tootmine(tootmiseelarve);

- ladustamine ja transport(ettevõtluse otse- ja üldkulude eelarve);

- haldus (juhtimine)(halduskulude eelarve);

- finantstegevus(finantstegevuse tulude ja kulude eelarve);

- investeerimistegevus(investeerimistegevuse tulude eelarve).

Funktsionaalsed eelarved koostatakse tegevuseelarvete kirjete kaupa, mis on rühmitatud vastavalt funktsionaalsetele omadustele(Tegevus- ja funktsionaaleelarvete seos on toodud tabelis 3.1). Funktsionaalsete eelarvete süsteemi, mille kohaselt toimub kogu ettevõtte majandustegevuse tulemuste järjestikune planeerimine ja arvestus, nimetatakse nn. eelarve struktuur.

Tabel 3.1 – Tegevus- ja funktsionaaleelarvete enimlevinud seoste maatriks

TO mitterahalised eelarved sisaldab kaupade, varude ja põhivara eelarveid. Need kajastavad ettevõtte kõigi varade liikumist, välja arvatud sularaha. Neid eelarveid saab hoida nii raha- kui ka naturaalsetes ühikutes ning alati peaks olema võimalus vajaduse korral üks mõõtühik teisega asendada. Funktsionaalsete eelarvete tunnused hindamise liikide lõikes on toodud tabelis 3.2.

Tabel 3.2 – Funktsionaalsete eelarvete karakteristikud hindamise liikide kaupa

Ilmselgelt on iga funktsionaalne eelarve seotud ühte kolmest eelarvetüübist:

1) NSB kaupade, varude ja põhivara eelarve kujul;

Vastavalt sellele klassifikatsioonile on funktsionaalsed eelarved konsolideeritud ja moodustavad vastavad lõplikud eelarved. Näiteks otseste tootmiskulude eelarve, üldkulude eelarve, kommertskulude eelarve jne moodustavad rühmitamisel lõpliku BDR-i.

Seega hõlmab tööstusettevõtete eelarvete sihtfunktsioon lõplike finantstulemuste maksimeerimise funktsiooni, aga ka mitmeid finantsstabiilsuse teguritest tulenevaid piiranguid (3.1), (3.2):

KFR = F (K1, K2, K3...H1, H2, H3...) – maksimaalselt,(3.1)

FS (L, CHOC, SS...) >= FS (norm L, norm CHOC, norm SS), (3.2)

kus KFR – lõplikud majandustulemused;

K1, K2, K3... - kontrollitud välismõjud;

H1, H2, H3... - kontrollimatud välismõjud (väliskeskkonna prognoositavad trendid);

FS – finantsstabiilsuse tase;

L, NWO, SS... - finantsstabiilsuse tegurid: likviidsus (L), netokäibekapitali suurus (NWK), omakapitali osakaal finantseerimisallikates (SS) jne;

norm – finantsstabiilsuse näitajate standardväärtus.

Funktsionaalsete eelarvete põhjaliku loendi loomiseks soovitame teha järgmisi samme.

• tõsta esile ettevõtte tegevusvaldkondi;
• koostage kolme põhiliigi funktsionaalsete eelarvete loend: tulud ja kulud, rahavoog, loodusväärtus;
• kontrollige funktsionaalsete eelarvete järjepidevust;
• näidata seoseid eelarvete vahel.

Funktsionaalsed alad

Funktsionaalsete valdkondade kohta võib öelda, et juhtide nägemus nende juhitavast ettevõttest. Ja kuna vaated samale teemale võivad olla erinevad, on tegevusvaldkondade klassifitseerimise põhimõtted sageli risti vastupidised, isegi kui me räägime samast ettevõttest. Näiteks tootmisettevõtte jaoks, kes müüb oma tooteid iseseisvalt, võivad funktsionaalsete piirkondade tuvastamise võimalused olla järgmised:

• tootmis-, müügi-, ostu-, haldusprotsesside juhtimine;
• põhivara, jooksvate varude, sularaha, personali, kliendisuhete, tarnijatega suhete haldamine;
• põhi-, finants-, investeerimis- ja muude tegevuste juhtimine.

Lähenemisviisid

Tegevusvaldkondade kindlaksmääramise töö on asjatundlik, puuduvad ranged formaliseeritud lähenemisviisid, mis määraksid, millist klassifitseerimiskriteeriumi valida. Ainus nõue on mugavus ja selgus tippjuhtide meeskonnale, kes töötab valitud funktsionaalsete valdkondade klassifikatsiooniga.

Millele peaksite tegevusvaldkondade esiletõstmisel tähelepanu pöörama:

• tegevusalade koosseis peab vastama täpselt äritegevusele, mida ettevõte tegeleb. See kõlab iseenesestmõistetavalt, kuid praktikas tuleb sageli ette olukordi, kus see nii ei ole. Näiteks oli pretsedent, kui eranditult kauplev organisatsioon valis sellise funktsionaalse valdkonna nagu "Tootmine", kuigi tegelikult ta tootmist ei teinud;
• Ettevõttes toimuvaid protsesse tasub püüda tõlgendada üsna laialt. Näiteks kui me räägime konsultatsioonifirmast, siis vaatamata materjalide tootmisprotsesside puudumisele on sellel tegevusi, mis hõlmavad oma spetsialistide tööaja kulutamist. Ja see pole midagi muud kui tootmine - omamoodi “toorainete” mahakandmine lõpptoote valmistamise protsessis, isegi kui need lõpptooted on konsultatsiooniteenused. Teisisõnu võib esile tõsta funktsionaalset valdkonda, näiteks konsultatsiooniettevõttes “Tootmine”;
• koostatud funktsionaalsete valdkondade loetelu peaks hõlmama kogu ettevõtte tegevust. Näiteks kui määratletakse ainult sellised valdkonnad nagu "Müük" ja "Tootmine", siis tõenäoliselt unustatakse midagi. Vähemalt “Hanged” on puudu;
• valitud funktsionaalsed alad ei tohiks kattuda. Näiteks kui loendis kuvatakse korraga "Tootmine" ja "Personalressursside juhtimine", siis tõenäoliselt tekib seal ristmikke. On ju tootmistöölisi, kes kuuluvad selgelt nii “Tootmise” kui “Personalijuhtimise” hulka.

Lugege lisateavet ja koos näidetega funktsionaalsete eelarvete kohta

Terminid ja lühendid

1. Üldsätted

1.1. Põhiprintsiibid

Eelarvete koostamise ja pidamise eesmärk on organisatsiooni majandustulemuste planeerimine ja arvestus.

Sõltuvalt juhtimisobjektist jagatakse eelarved organisatsiooniliseks, funktsionaalseks ja tegevuseelarveks.

Eelarve koostamise teema seisukohalt eristatakse järgmisi eelarvetüüpe:

rahavoogusid ja kohustusi kirjeldavad kulueelarved;

looduslike kuludega eelarved, mis kirjeldavad varade käivet füüsilises ja rahalises vormis.

Eelarved koosnevad kirjetest, mille osas toimub sama tüüpi äritehingute planeerimine ja arvestus.

Äritehing on lihtsaim sündmus organisatsiooni tegevuses, mis põhjustab tulude, kulude, kulude, rahaliste vahendite laekumiste/maksete tekkimist, saldode teket või laoartiklite liikumist.

Sissetulekud- kapitali suurenemine organisatsiooni varade kasvu (kohustuste vähenemise) tõttu, mis on saadud perioodi majandustegevuse käigus (mitte omanike sissemaksete arvelt). Sissetulekuallikaid on kolm:

põhitegevuse puhul - põhitegevuse teostamise käigus saadud tulu: toodete, kaupade, teenuste müügimaht;

finantstegevuseks - tulu kohtulaenudest ja muudest finantstehingutest;

muuks tegevuseks - tulu põhivara, materjalide, tooraine müügist, samuti vara rendile andmisest.

Kulud- materiaalsete ja rahaliste ressursside kulud, mida organisatsioon kannab oma äritegevuse käigus tulevase tulu saamiseks. Eelarvete säilitamiseks kasutatakse järgmist kulude klassifikatsiooni:

põhilised - kulud, mis on otseselt jälgitavad nende tekkimise allikani ja vastavalt ka otseselt tootmiskuludele: materjalikulud, protsessielektrikulud, põhitootmistöötajate palgad;

üldkulud on kulud, millel ei ole otsest seost valmistatud toodetega ja mis seetõttu ei ole otseselt seotud tootmiskuludega. Üldkulud omistatakse konkreetse divisjoni tegevustele, kus need tekkisid, või kogu organisatsioonile vastavalt empiiriliselt kehtestatud standardile vastavalt valitud kulude jaotusbaasile.

Kasum- tulude ületamine kuludest. Kasum moodustub tasemete kaupa, kui lahutatakse vastavad kulude rühmad: bruto, tegevus, enne makse, neto, jaotamata. Kasumitasemete struktuur on mõeldud analüüsiks ja võimaldab määrata, kuidas konkreetne kulugrupp mõjutab lõpptulemust.

Majandus- ja rahandusdirektori asetäitja määrati eelarvehalduse volinikuks.

1.2. Kohaldamisala

Käesolevat eelarvestruktuuri määrust (edaspidi määrus) kohaldatakse kõikidele InTechProject LLC allüksustele.

Säte kehtib:

sisemine kasutamine InTechProject LLC juhtimisprobleemide lahendamisel;

eelarve haldamise süsteemile dokumenteeritud aluse loomine;

eelarvehaldussüsteemi toimimise järjepidevuse ja selle nõuete täitmise tagamine muutuvates tingimustes.

1.3. Arendus, kinnitamine ja muutmine

Eeskirja ajakohastab, muudab ja muudatusteateid väljastab direktori asetäitja majandus- ja rahandusvaldkonnas. Väljatöötatud Reglemendi ja selle muudatused kinnitab direktor.

Iga InTechProject LLC töötaja saab esitada eelarvehalduse volinikule oma ettepanekud määrustiku punktide muutmiseks või täiendamiseks koos argumentide põhjendusega kavandatavas küsimuses.

Säte vaadatakse üle, kui ilmnevad muudatused, mis võivad olla tingitud kohandustest organisatsiooni strateegias, tootmissuhetes, mis on tehtud nii sisemiste juhtimisvajaduste kui ka keskkonnanõuete täielikumaks ja sihipärasemaks täitmiseks.

2. Ettevõtte eelarve struktuur

2.1. Konsolideeritud eelarved

Eelarvehalduse põhimõtete kohaselt seab organisatsioon oma arengu eesmärgid, mis väljenduvad konkreetsetes rahalistes likviidsuse, kasumlikkuse ja kulude osas ning peegeldavad selle organisatsiooni olukorda, kuhu ta jõuab, kui on võimalik rakendada kõiki eesmärkide saavutamiseks kavandatud otsused. Need näitajad kajastuvad koondeelarvetes, mis hõlmavad järgmist:

tulude ja kulude eelarve (BDR);

Rahavoo eelarve (CFB).

BDR peegeldab organisatsiooni tegevuse majanduslike tulemuste kujunemist kasumi või kahjumi kujul. Selle koostamise eesmärk on juhtida organisatsiooni kasumlikkust/kasumlikkust. BDR-i struktuur peaks avaldama:

organisatsiooni sissetulekute struktuur (tekkeallikad);

organisatsiooni kulude struktuur (kulutamise suunad);

tulude ja kulude mahud (kokku, kaubagruppide ja üksikute kirjete kaupa);

perioodi tulude ja kulude vahe (st kasum või kahjum).

BDR-i struktuur hõlmab vastavate kulukirjete järjestikust lahutamist brutofinantstulemustest (tulu, piirtulu).

BDDS kajastab raha liikumist (rahavoogu) fondide liikide ja nende liikumise suundade kaupa. Selle koostamise eesmärk on juhtida organisatsiooni maksevõimet (likviidsust).

Rahavoogude suuna seisukohalt eristatakse kahte tüüpi liikumist:

kviitung organisatsiooni raamatupidamisele/sularaha;

maksed organisatsiooni kontodelt/kassadest.

BDDS-i struktuur võimaldab planeerida, arvestada ja analüüsida rahavooge järgmistes jaotistes:

rahavoogude suund;

maksete ja laekumiste struktuurid nende liikumise suundades;

maksete ja laekumiste mahud (kokku, kaubagruppide ja üksikute kirjete kaupa);

vahe- ja lõpptulemused (laekumiste ja maksete erinevused);

sularaha jäägid.